Vol2 raamatud 2008

John le Carre - Spioon, kes pääses külma käest.

Minu lemmikšanr - ajalooline spioonikas. Raamat salateenistuse MI6 agendi enda sulest! Ülipõnev raamat tõelisest salaagendist: mittebondilikust, inimlikust ja üliinimlikust külma sõja aegse maailma tunnustuseta kangelasest ja ohvrist.

Peategelane, kelle kirjeldus ajab mu ihukarvad püsti, erutab kujutlusvõimet, hämmastab:

/Ta ei olnud mees, kes oleks armastanud mõtteid mõlgutada või elu filosoofiliselt lahata. Ta teadis, et talle on kriips peale tõmmatud, et selle tõsiasjaga tuleb tal nüüdsest peale elada, nagu elatakse oma elu vähiga või trellide taga. Ta teadis, et mitte mingite ettevalmistustega ei oleks ta saanud sillata olnud ja oleva vahelist kuristikku. Ta tahtis oma läbikukkumisse suhtuda sellesama küünilise põlguse ning üksiklase vaprusega, millega ta lootis ühel päeval oma surmale vastu minna./

/Ta nägi välja mehena, kellest võib tüli tõusta, mehena, kes oskab raha lugeda, mehena, kes ei ole päris härrasmees./

/Meie peame elama ilma kaastundeta- seda meilt nõutakse. Loomulikult ei ole see võimalik. Me mängime kogu oma karmuse üksteise peal välja, aga meie ei ole tegelikult niisugused, ma tahan öelda...inimene ei saa kogu aeg väljas külma käes olla, ta peab külma käest ära pääsema.../

/Ja kui me moraalset külge vaagime, kipume ikka võrdlema võrdlematut. Lõppude lõpuks ei saa panna võrdusmärki ühe poole ideaalide ja teise poole meetodite vahele./

/Ma tahan öelda, et meie maailmas toimub langemine vihkamise ja armastuse tasandilt väga kiiresti - need mõisted muutuvad meie jaoks niisama olematuks nagu mõned helid koera kõrva jaoks. Lõpuks jääb ainult mingi tülgastustunne ja soov teist inimest enam mitte kunagi kannatama panna./

/Ta põlgas oma kongikaaslasi ja nemad vihkasid teda. Nad vihkasid teda, sest tal läks korda olla see, kes nad kõik oma südames igatsesid olla: salapärane./

/Ja viimaks saavad nad teada, et kõik see on üks õnnemäng. Saavad teada, et inimene käitub pahatihti täiesti ebaloogiliselt ja võib teha mõttetuks ka kõige paremini kavandatud salaluureoperatsiooni, et petised, valetajad ja kurjategijad võivad teinekord mis tahes peibutise tagasi tõrjuda, samal ajal kui auväärseid härrasmehi on tõuganud kohutavale reetmisele mõni tühine arusaamatus/

/valetab talle - olgu uhkusest, olgu trotsist, olgu või ainult oma ebaloomuliku elukutse tõttu; vale on vale ka siis, kui see piirdub mõne olulise seiga väljajätmisega/

/Inimest, kes elab kaksikelu, ja seda liiatigi üksinda, kõikidest teistest lahus, ähvardavad mitmesugused psüholoogilised ohud. Petmine ei ole iseenesest midagi eriti põnevat; see nõuab kogemust, professionaalseid teadmisi ning oskusi, kuid on soovi korral enam-vähem igaühele jõukohane. Ent samal ajal kui värramees, sohitegija või mängur saavad pärast sulitempu oma imetlejate seltsi tagasi minna, siis salaagendil see mõnus võimalus puudub. Salaagendile on petmine esmajoones enesekaitse. Ta peab ennast kaitsma ja seejuures mitte ainult väljaspoolt, vaid ka seestpoolt ja ära salgama oma kõige loomulikumad vajadused; ta võib varanduse teenida, kuid ei tohi oma rolli tõttu korralikku pardlit osta, ta võib erudiit olla, kuid peab päevast päeva banaalsusi suust välja ajama, ta võib armastav mees või isa olla, kuid peab enda ja nende vahele, kellega tal peaksid kõige usalduslikumad suhted olema, usaldamatusemüüri püstitama./

Sass Henno, Mina olin siin.
Mina olin ka seal. Aga veidi eemal. Ma küll teadsin, mis garaazide vahel toimub aga mul oli selleks liiga head hinded ja liiga hea perekond, et sinna päris-päriselt sattuda. Sellise teemaga raamatu oleksin ma võinud ise kirjutada, kui ma oleksin oma silmad rohkem lahti hoidnud ja kui ma poleks kõigest väest "sellest elust" eemale hoida üritanud. Gängid, koolikaklused, väljapressimised, mustlased, burgeriputkad, korteriläbud - annelinna möödapääsmatu lapsepõlv. Vaevalt küll, et mu raamat nii hea sõnavara ja väljendusoskusega hiilgaks. Henno on vaieldamatult kirjanduslik talent ja hea meelega loeksin tema raamatuid veel.