"Suvel pole kahju...ei kunagi ei millesti, kõike jagub küllaga..." kuigi aega ei tundu kunagi küllalt olema aga ikka satub, et loed läbi mõne ajaviiteromaani ja mitte midagi polegi öelda. Mu vana lemmik Hercule Poirot sügas sama muhedalt oma vuntse, hüüatas lihtsaid prantsuse keelseid väljendeid ja ragistas oma halle ajurakke. "Surm Niilusel" sai mõne päevaga läbi loetud, mõrvar jäi raamatu lõpuni mulle saladuseks ja mitte midagi muud polegi öelda kui, et vanasti olid Agatha Christie raamatud "põnevamad"... kuid jah, mitte raamatud pole muutunud ja ka mina pole muutunud aga lihtsalt elu ise on palju kirevamaks muutunud. Milleks viita oma aega sellega, et lugeda sellist oldie´t nagu krimka? Meil on CSI! Meil on DNA! Meil on lennukid, sprinterid, pommid ja terroristid!
"Oui, mon chéri" ma olengi vanakooli tüdruk. Parimad viisid mõrvamiseks on ikka arseen, pussnuga ja revolver. Parimaid kahtlusaluseid on kümme ja parim mõrv on etteplaneeritud.
