Vol2 raamatud 2008

John le Carre - Spioon, kes pääses külma käest.

Minu lemmikšanr - ajalooline spioonikas. Raamat salateenistuse MI6 agendi enda sulest! Ülipõnev raamat tõelisest salaagendist: mittebondilikust, inimlikust ja üliinimlikust külma sõja aegse maailma tunnustuseta kangelasest ja ohvrist.

Peategelane, kelle kirjeldus ajab mu ihukarvad püsti, erutab kujutlusvõimet, hämmastab:

/Ta ei olnud mees, kes oleks armastanud mõtteid mõlgutada või elu filosoofiliselt lahata. Ta teadis, et talle on kriips peale tõmmatud, et selle tõsiasjaga tuleb tal nüüdsest peale elada, nagu elatakse oma elu vähiga või trellide taga. Ta teadis, et mitte mingite ettevalmistustega ei oleks ta saanud sillata olnud ja oleva vahelist kuristikku. Ta tahtis oma läbikukkumisse suhtuda sellesama küünilise põlguse ning üksiklase vaprusega, millega ta lootis ühel päeval oma surmale vastu minna./

/Ta nägi välja mehena, kellest võib tüli tõusta, mehena, kes oskab raha lugeda, mehena, kes ei ole päris härrasmees./

/Meie peame elama ilma kaastundeta- seda meilt nõutakse. Loomulikult ei ole see võimalik. Me mängime kogu oma karmuse üksteise peal välja, aga meie ei ole tegelikult niisugused, ma tahan öelda...inimene ei saa kogu aeg väljas külma käes olla, ta peab külma käest ära pääsema.../

/Ja kui me moraalset külge vaagime, kipume ikka võrdlema võrdlematut. Lõppude lõpuks ei saa panna võrdusmärki ühe poole ideaalide ja teise poole meetodite vahele./

/Ma tahan öelda, et meie maailmas toimub langemine vihkamise ja armastuse tasandilt väga kiiresti - need mõisted muutuvad meie jaoks niisama olematuks nagu mõned helid koera kõrva jaoks. Lõpuks jääb ainult mingi tülgastustunne ja soov teist inimest enam mitte kunagi kannatama panna./

/Ta põlgas oma kongikaaslasi ja nemad vihkasid teda. Nad vihkasid teda, sest tal läks korda olla see, kes nad kõik oma südames igatsesid olla: salapärane./

/Ja viimaks saavad nad teada, et kõik see on üks õnnemäng. Saavad teada, et inimene käitub pahatihti täiesti ebaloogiliselt ja võib teha mõttetuks ka kõige paremini kavandatud salaluureoperatsiooni, et petised, valetajad ja kurjategijad võivad teinekord mis tahes peibutise tagasi tõrjuda, samal ajal kui auväärseid härrasmehi on tõuganud kohutavale reetmisele mõni tühine arusaamatus/

/valetab talle - olgu uhkusest, olgu trotsist, olgu või ainult oma ebaloomuliku elukutse tõttu; vale on vale ka siis, kui see piirdub mõne olulise seiga väljajätmisega/

/Inimest, kes elab kaksikelu, ja seda liiatigi üksinda, kõikidest teistest lahus, ähvardavad mitmesugused psüholoogilised ohud. Petmine ei ole iseenesest midagi eriti põnevat; see nõuab kogemust, professionaalseid teadmisi ning oskusi, kuid on soovi korral enam-vähem igaühele jõukohane. Ent samal ajal kui värramees, sohitegija või mängur saavad pärast sulitempu oma imetlejate seltsi tagasi minna, siis salaagendil see mõnus võimalus puudub. Salaagendile on petmine esmajoones enesekaitse. Ta peab ennast kaitsma ja seejuures mitte ainult väljaspoolt, vaid ka seestpoolt ja ära salgama oma kõige loomulikumad vajadused; ta võib varanduse teenida, kuid ei tohi oma rolli tõttu korralikku pardlit osta, ta võib erudiit olla, kuid peab päevast päeva banaalsusi suust välja ajama, ta võib armastav mees või isa olla, kuid peab enda ja nende vahele, kellega tal peaksid kõige usalduslikumad suhted olema, usaldamatusemüüri püstitama./

Sass Henno, Mina olin siin.
Mina olin ka seal. Aga veidi eemal. Ma küll teadsin, mis garaazide vahel toimub aga mul oli selleks liiga head hinded ja liiga hea perekond, et sinna päris-päriselt sattuda. Sellise teemaga raamatu oleksin ma võinud ise kirjutada, kui ma oleksin oma silmad rohkem lahti hoidnud ja kui ma poleks kõigest väest "sellest elust" eemale hoida üritanud. Gängid, koolikaklused, väljapressimised, mustlased, burgeriputkad, korteriläbud - annelinna möödapääsmatu lapsepõlv. Vaevalt küll, et mu raamat nii hea sõnavara ja väljendusoskusega hiilgaks. Henno on vaieldamatult kirjanduslik talent ja hea meelega loeksin tema raamatuid veel.

Sõjas ja armastuses...

...on kõik lubatud. Mõned filmid on nagu raamatud. Tavaliselt need, mis on tõestisündinud juhtumitest inspireeritud. Sama põnevad, meisterlike näitlejatega ja uskumatute seiklustega nagu on hollywoody filmidki. Jah, peaaegu samad kui õnnelik lõpp välja arvata. Mind on alati köitnud nn. spioonifilmid. Sest neis on kõike - ajalugu, armastust, kirge, reetmist ja truudust. Üks sellistest filmidest on "Must raamat". See film lausa neelas mind endasse, pisaratest ja naerust rääkimata. Ning see käsi värisema panev tunne - see võis ju tõesti kõik PÄRISELT olla. Võibolla mitte juhtuda ühe ja sama inimesega. Aga juhtuda inimestega selsamal sajandil kui mina sündisin. Teine hea spioonifilm on "Topeltagent", inglise keeles on tabavam pealkiri: A Different Loyalty. Film on tõelistest inimestest, kellel on ajaloos oma koht ja lugu. Film ise ei ole võibolla kõige õnnestunum aga seda uskumatum on nende inimeste elud. Sharon Stone oli lihtsalt suurepärane! Ja ma ei saa aru, kuidas üks mu lemmiknäitlejatest, Rupert Everett, (keda ma lausa jumaldasin filmis "South Kensington") suutis mind ennast vihkama panna selles filmis, hoolimata isegi tema vastupandamatust sarmist. Lõpuks jääb ikka küsimus: kumma sa valid, võimu või armastuse?

2008 raamatud vol1

Üritan siis tagantjärele kirja panna 2008 aasta emotsioonid, mis ma raamatutest olen saanud... no paljud on ikka hirmus ähmased mälestused juba.

• 
  
  
  
  Ma mäletan, et hästi ammu (jaanuaris vist) lugesin ma Jacqueline Pascarl´i autobiograafilist raamatut "Kord olin ma printsess" (Once I was a Princess), mis on ääretult kurb lugu naisest, kellelt tema eksootiline abikaasa (Malaisia prints) röövis lapsed. Ilusast tuhktriinu loost sai järsku õudusunenägu. See on hästi kirjutatud südantlõhestav lugu, mis pani mõtlema. Sulgedes raamatut vandusin ma endale pühalikult mitte kunagi (enam) välismaalasesse armuda. Jacqueline sai justkui tuttavaks ja sõbraks, kelle käekäigule ma südamest kaasa elan, kuid keda ma pole elus kohanud ega tõenäoliselt kohtagi.




• 
  
  
  
  Jaanuaris sain ka geniaalse Stephan Kingi "Misery"ga hakkama.


• 
  
  "Mõned ütlevad, et ma olen kohutav isik, aga see ei ole tõsi. Mul on väikese poisi süda - purgis, minu laua peal." Stephen King
  
  


• 
  
  Samast žanrist sai loetud John Fowles´i "Liblikapüüdja". Raamat oli nii elavalt kirjutatud, et ajas judinad peale. Kogu kirjeldus tütarlapsest, kelle üks peast põrunud liblikakollektsionäär oma keldrisse lukustab, on nii realistlik, et tekib kahtlus, kas kirjanik mitte ise midagi sellist läbi pole elanud. Raamatu esimene pool on röövija silmade läbi ning teine osa on tütarlapse päevik - geniaalne! Seda raamatut lugedes assotsieerusid mulle mitmed mälestuskillud. Näiteks Nick Cave ja Kylie Minogue laul "Where the Wild Roses Grow", eriti sõnad: all beauty must die... . Veel meenus mulle tsitaat Graham Greene raamatust "Vaikne ameeriklane": Lihtsameelne on nagu tumm pidalitõbine, kes on oma kellukese kaotanud ja nüüd ilma kurjade kavatsustega mööda maad ringi rändab. *** Liblikapüüdja teema ja lõpp on küll masendavad, kuid raamat on hoogne, huvitav, mõtlemapanev ja lahkab erinevaid väärtushinnanguid. Ühelt poolt traagiline ja teisalt irooniline: mehe meeleheitlik katse naine ennast armastama panna.




• 
  
  
  
  Kevadel oli põhirõhk dr Hannibal Lectori raamatutel. Eriti meeldis mulle neid filmidega võrrelda. Filmid (sh supernäitlejad - Anthony Hopkins ja Julianne Moore!) olid erinevad, kuid raamatutega samal heal tasemel, mingit pettumust ei valmistanud. Thomas Harris´e "Voonakeste vaikimine" ja "Hannibal" Ja tahaks lausa KARJUDA, et raamatus oli hoopis teine lõpp!!! Oh, missugune lõpp!




• 
  
  
  
  Elio Vittorini "Vestlus Sitsiilias"... ootasin paremat (või midagi muud) aga vaatamata sellele, et vahepeal oli sündmuste käik lausa arusaamatu ja veider, kiskus miski seda raamatut lehekülg lehekülje järel käest panemata finišini lugema. Raamatus oli justkui mu enda esivanemate valu ja vaev, ütlemata jätmised ja rusutus, mida tunneb ainult rahvas, kes on elanud pealesurutud võimu all, kahtlustades ja kartes kõiki ja kõike. Soojuse, kodu ja juurte otsing. Tuttav tunne ja mõistmine. Raamatu algus ütleb kõik: Sel talvel rusus mind nimetu raev. Ma ei hakka rääkima, milline, mitte sellest ei tule juttu. Samas pean ütlema, et see raev polnud eluline ega kangelaslik, vaid nimetu, ma nagu piinlesin surmasuus inimkonna pärast. Juba pikemat aega. Ja ma vahtisin aina maha./ P.S Vittorini on metafooride meister! Tema kirjastiil on hoopis teistsugune kui olen harjunud lugema. Täis sügavust, vihjeid ja luulelisust ning dialoogid jooksevad silme ees nagu film. Selle sõna otseses mõttes.




• 
  
  
  
  Cremo ja Thompsoni "Inimkonna varjatud ajalugu", seda raamatut soovitas lugeda TÜ arheoloogiaprofessor Ain Mäesalu. Kopeerin lühikokkuvõtte: Cremo ja Thompson näitavad meile, et peaaegu kõik, mis meile on õpetatud meie liigi päritolu ja evolutsiooni kohta, tugineb ebakindlale akadeemilisele arvamusele ning leidude äärmiselt valikulisele aktsepteerimisele. Nad kirjeldavad uurimistulemusi, mis on viimase kahe sajandi jooksul välja filtreeritud ja maha maetud ning seda mitte sellepärast, et nendega midagi valesti oleks, vaid sellepärast, et need ei sobi kokku evolutsiooniteooriaga... Tohutult intrigeeriv, eksole. Viited, daatumid, faktid, pildid, fotod, graafikud, ülikoolid ja uurijad üle kogu maakera, muuseumid, dokumendid. Teooriad - uued ja vanad, varjatud ja avalikud. Juhtumid, millest ma olen hoopis teises võtmes kuulnud ja lugenud. Seda raamatut oli muidugi otsast lõpuni päris raske lugeda. Oi kui palju mõisteid jä arusaamatuks, kuna ei valda spetsiifilist sõnavara ja kui mitmeid kordi pidin ma ikka järele vaatama, millistele aastasadadele/-tuhandetele/-miljonitele vastab mingi ajastu. Mõned leiud olid siiski kahvatud ja vähetähtsad, mõned jälle liiga uskumatud ja ebamaised. Siiski-siiski, laskumata pikemasse arutellu, tuleb tunnistada, et ahvist arenemise lugu on minu jaoks ümber lükatud. Inimene on loodud inimesest, aga kumb oli enne, kas kana või muna? Mu eriline sümpaatia ja huvi on aga vanadel tsivilisatsioonidel. Ma räägin ikka VANADEST, mitte 2000-5000 e. Kr elanud püramiidiehitajatest nagu väidab tänapäeva evolutsiooniteooria, vaid kümneid ja sadasid tuhandeid (miljoneid?) aastaid tagasi eksisteerinud (meist targematest?) tsivilisatsioonidest. Põnev, oh kui põnev! Ma olen alati mõelnud, et kõige suurepärasem asi oleks olnud sündida ajal kui Trooja ja Mükeene jms olid veel avastamata ja käia Schliemanni jälgedes. Aga tuleb välja, et avastada ja lahendada on veel tohutult mõistatusi ja inimkond on palju vanem, kui me siiani arvanud oleme.




• 
  
  
  
  Agatha Christie krimkast "Surm Niilusel" on juttu siin.




• 
  
  
  
  E. M. Foster´i "Vaatega tuba" oli pigem pettumus. Lihtsalt nii kaugeks jäi see klassivahede, eelarvamuste, veidrate kommete, mahasurutud seksuaalsuse ja tunnete eelmise sajandi algusaegade õhustik. Ükskõik siis, kas sündmustik toimus parasjagu Inglismaal või Itaalias. Peakangelane oli tänapäeva mõistes lausa loll ja saamatu oma "kasvuraskustes". Kuigi raamat oli hästi põimitud. Mulle meeldib kui autor oskab raamatu läbi põimida, kasvõi tühiste faktidega, mis on olemas nii alguses kui lõpus, süžee täpsus; mõte, et kõik on omavahel seotud.




• 
  
  
  
  Erich Maria Remarque'i raamat "Lissaboni öö" on kaasahaarav lugu sõjaaegsest armastusest. Aga päris-päris ehk Suurest ja Tõelisest Armastusest. Sellisest kirest, mis saab olla ainult ajal ja kohas, kus surm ei ole ootamatu külaline. Hea kirjaniku, hea süžeega, hea raamat. Teeb nukraks aga samas paneb ohkama ja õhkama, et kas tõesti nii-nii valus ja nii-nii ohtlik ja nii-nii sügav armastus... Kuulaja (kes muudab selle surematu armastusloo surematuks)härdub ja kuna see Talle, võõrale kuulajale, nii sõdamesse läks, siis läks ta ka mulle, võõrale lugejale, südamesse...vähemalt nendel hetkedel kui raamat mu ees avatud oli.

"Musta pori näkku"

Olen jätnud unarusse läbiloetud raamatutest väikese emotsionaalse kokkuvõtte tegemise siin. Pean seda nüüd siis tagant järele tegema. Alustan küll raamatust, mille ma hetk tagasi lõpetasin.

"Musta pori näkku", Mihkel Raud. Seda raamatut lugedes tabasin ma end mitu korda mõttelt, et miks ma seda üldse loen? Esiteks kindlasti uudishimust. Mihkel Raud on lihtsalt kihvti ütlemisega ja sümpaatne, kainena vähemalt. Ma mäletan, et tema lugu "Annabel" oli esimene Eesti hitt, mida kuuldes ma arvasin, et tegemist on välkamaa esitajaga. Nii läänelik, nii professionaalne, kaasakiskuv. Singer Vingeriga ei seostu Mihkel mulle üldse. Singer Vingeriga ei seostu mulle üldse midagi meeldejäävat, kui ümmargused prillid välja arvata. Isegi ärritav oli lugeda Sinku Vinku kui Eesti popimast bändist aga no ju ma olin siis mähkmetes. Ja jumal tänatud, et olin. Väike vastik nostalgia ikka tuli kui raamatust jäid silma "ammuunustatud" väljendid- kušet, komsomol, levimuusika, miilits jpt. Pildid raamatus on kõnekad. Vaatasin neid ikka mitu korda üle. Naeratades. Heldinult. Eriti kui raamat käes tüütuks muutus ja ma kaalusin, kas raamat kuhugi "unustada" või kannatlikult edasi lugeda. Raamatus on nii tohutult nimesid ja no mulle teada on umbes 30-40% nendest, kes suutsid nõukogude aegsetest joomapidudest tänaseks ka vahel kaineks saada. Paljud ikka õnneks suutsid. Kuigi Mihkel räägib ka kaduma läinud geeniustest. Ja nendest, kes läksid kaduma aga keda pole unustatud. Mis mulle siis üldse meeldis peale piltide? Üldiselt oli staarielu räpane, pidevalt musta pori näkku aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. Pealkiri on geniaalne. Kõrvalpõige hullarisse oli ka äge. Ja salmid. Näiteks nagu see:

.

Keegi kopkaid kokku a´ab,

end aga tapab töös.

Sahtlid täis on sajaseid,

elu, see kulgeb öös.

.

Muidugi sai nalja ka. Vahel isegi anekdootlikult. Mõne koha (näiteks see koht, kus oli uhke olla. Ja hää.) lugesin isegi E.-le ette. Aga piinlik oli ka. Kui Mihklil nii hea sõnavara (sõim ja roppused välja arvata) poleks, siis jääks alles vaid häbi ja püksi vaid poolkõva käbi. Ja langenud popjumalad. Ja viina maitse läks iga leheküljega natukene kibedamaks. Ja tuli tahtmine koristada, dušši all liguneda, eriti hambaid pesta, viisakalt vestelda.

Teiseks ma pidin selle raamatu läbi lugema, kuna plaan on see emale jõuludeks kinkida. Seega ma lihtsalt pidin teada saama KUI räme ja ropp see on. On küll. Aga ma kingin ikkagi "Musta pori näkku". Usun, et emale on paljude minule võõraste või niisama kõrvu jäänud nimede taga ka näod ja mälestused. Ja ta on juba suur tüdruk, et saab seksist ja viinast ja roppustest lugemisega hakkama küll. Mitte nagu Mihkli poeg, kelle maailm tõenäoliselt kokku variseb, kui ta salaja seda raamatut kusagil poolhämaras loeb. Aga selleks, et mu emal ei tekiks peale selle must-valge raamatu läbilugemist mingit kiusatust seda minuga arutada, kavatsen ma talle puhtsüdamlikult valetada, et ma küll alustasin lugemist aga raamat osutus igavaks ja bla-bla-blaa ma ei tea neid muusikuid ja ma jätsin pooleli. Ikka juhtub. Hundid söönud, lambad terved. Aga kurat Mihkel, ei hakanud ma paremini täiskarsklasi mõisma, olgu nende pääsemine kui iganes raske, sama mõistmatu on allakäik. Või on see tõesti kunstiinimeste "kutsehaigus"?

Armas mälestus

Tol öösel ärkasin ma kolm korda. Esimest korda ärgates mõtlesin ma, et raisk ma tahaks veel magada aga leidsin endas piisavalt tahtejõudu, et üles tulla. Õnneks polnud selleks vajadust, kuna kell oli kõigest üks öösel! Teist korda ärkasin kell kolm ja olin sama moodi valmis voodist välja hüppama. Lõpuks kell pool seitse ärgates ma enam magama ei jäänud ja täpselt kell 7.10 hiilisin kööki. Ise olin hirmus õnnelik, et äratuskell ei helisenud, vaid mu "sisemine" kell mind üles ajas.

Külmkapi alumises riiulis olid selveri kilekotti peidetud "sala"toiduained ja ma asusin valmistama oma senise elu kõige luksuslikumat hommikusööki. Veider oli eelmisel päeval neid krevette, lõhet, forellimarja jms poes lindile laduda ja teha nägu, et selles pole midagi erilist ja mind ei huvita, et on majanduslangus. Oh mind snoobi.

Siin siis mu saavutused:
Itaaliapärased saiad:
Ahju pistsin 4 röstsaia , millele ma määrisin esmalt creme Bonjour sulajuustu ning siis pestokastet. Nende peale asetasin Fiorucci Crudo Dolce viilu (magusamaitseline toorsink) ja paksu viilu mozzarella juustu. 10 min ahjus 200C juures ja siis lisasin tomativiilud, millele puistasin pisut pipart ning saiad läksid uuesti 5-10 minutiks ahju. Nad tulid imehead! E. lemmikud.

***

Oma Maitsest sain Valdo Randpere retsepti Skagenröra:
minul kulus:
4 röstsaia
100g hakitud kuumsuitsulõhet (võib panna rohkem)
200g kooritud, sulatatud krevette
100g forellimarja (seda päris!)
2-3spl hapukoort, et need mereannid kõik koos püsiks
5-6 tilka tabasco kastet, et oleks vürtsi ;)
pipart
4 hiidkrevetti kaunistuseks
Need saiad olid imehead! Minu lemmikud.

***
Toidutarest sain idee täita mune.
keetsin kõvaks 2 muna
lõikasin munad pooleks ja eemaldasin munakollase
väikeses kausis segasin kokku kaks munakollast (litsusin kahvliga puruks), 1spl majoneesi(hellmann´s light), noatäie delma margariini ja 1tl wasabi kastet. Segu tõstsin ettevaatlikult munavalgele.
Peale panin kõigile kaks hiidkrevetti.
Superhead!
***
Joogiks olid alkoholivaba pirnisiider.
Magustoiduks Forrero Rocher kommid.
***

See oli lahe, kuidas E. mulle pärast rääkis, et olles saanud "köögikeelu" pikutas ta voodis ja üritas ära arvata, mida ma valmistan. Kõige rohkem panustas ta omleti peale. Pannkooke ta arvas, et ma ikka ei oska teha. (Tõsi!)Aga ta oli päris kindel, et mingeid võileibu ma ju ikka ei tee ega saiu. Üllatsega jäi ta aga väga rahule.

Kokkuvõttes suutsime me kummalegi mõeldud neljast saiast ära süüa kaks ja ühe muna. Me lihtsalt pole hommikul nii suure söömaga. Ülejäänu jõi lõunaks. Igal juhul oli mul kell üheksa tööle sõites tunne nagu ma oleksin juba ammu üleval. Eriline tunne oli ka.

Jõhvi

Ida-Virumaa. Imelik, et ma olen seal viimasel ajal rohkem käinud kui näiteks pealinnas. Ma tegelikult ka tean, kus Jõhvis asub midagigi vaatamis- või kogemisväärset. Aga ega palju ei asugi.

Jõhvi kõige sümpaatsem koht on minu jaoks külalistemaja Neptun. Sest seal on terrass ja päikeseloojang ja kiik, kus all magab end mitte millegist segadalaskev triibuline kõuts. Sealsamas vähese veega sogases tiigis sulpsavad lõhed, mis auravana lauale tõstes on kõige maitsvamad, mahlasemad ja värskemad, mida ma kunagi maitsnud olen. Vana merekaru, kes justkui ise on mingi saatusliku eksituse tõttu avamerelt kaldale uhutud ja maismaale lõksu jäänud, vaatab tiiki nagu oma merd ja seal ujuvaid kalu nagu oma poegi. Ja ta ei saa kuidagi kurta, et tema võrku vähe kalu jääks. Vana külalistemaja on oma peremehe sarnane: hubane, mereteemaline, aegunäinud, kuid tugevatest ümarpalkidest. Ainult pesemisruum ehmatas: maast laeni linoleum! Ning ma ütlen, linoleumi lihtsalt ei ole võimalik ilma kortsude ja voltideta paigaldada. Kõigi mugavustega "Lux" kahekohalise toa voodi on 140cm lai ...not really a kingsize bed. Aga ma läheks iga kell sinna väiksesse voodisse kaissu tagasi ja imetleksin läbi tillukese katuseakna kuud. Sest peale linoleumi on seal kõik ehe. Mida ei saa öelda ülejäänud Jõhvi kohta.

Kontserdimajas, mis muidu on tõeliselt modernne klaasist seintega kena ehitis, on näiteks laua peal vaasis kunstlilled . Ükskõik kui maitsev on söök mu ees ja kui iganes avar võib olla vaade aknast... no ei ole head tunnet kui samal ajal vaatavad plastmassist ja riidest lõhnatud lilled mulle otsa. Aga see vanatädi, kes riidehoius su riided pika venekeelse jutu saatel võtab ja sulle selle eest numbrit ei anna, sest tal on kõik inimesed meeles, ei saakski ju töötada kohas, kuhu keegi mitte kunagi kunstlilli lauale ei paneks.

Kõige ebameeldivama esmamulje jättis üks Jõhvi pesueht õllesaal. Ei mitte nõukaaegne ega mitte selline "naljakas" venepärane aga tõsiselt ebaõnnestunud. Iga laua ja punase posti juures olid kõlarid, kust tuli mõned vol´id liiga kõva venekeelset diskomuusikat. Ka lauda vahetades ei olnud pääsu. See õnnetu muusika oli igal pool. Ainult mitte vahekäikudes ja leti ääres, nii et ilmsüüta ettekandjad ei võinud arvatagi, millist piina nad oma einestajatele pakuvad. Menüüd lauda ei lubatud võtta. Näidati seina peal olevatele piltidele, kus oli liha, šaslõk, grillribid ja mingid vorstid, kõigil friikartulid ilusti kõrval koos ketšupiga. Valida oli raske. Usun, et sealt oleks saanud häid pelmeene ja müüja soovitatud "kodust seljankat" aga need kõrbenud liha pildid rasvaste kartulitega... ja mis maitseelamust oodata 50.-krooni maksvast "Kalavalikust". Oleks seal siis selgitatud, et kaks heeringat, kolm kilu ja mõned makrapulgad. Aga lihtsalt "kalavalik"... no igal pool mujal ma ootaks krevette, suitsulõhet jms aga ka mõnevõrra kallimat hinda. Viimane piisk oli see kui ma müüjale tähenduslikult teatasin, et "me veel mõtleme", lootuses, et ta läheb siis eemale ja tegeleb oma asjadega aga ei, ta noogutas tähenduslikult vastu ja jäi sinna meie ette ootama. Me lahkusime. Peab veel mainima, et see valju muusika, "koduse seljanka" ja ohtrate jõulukaunistustega puupinkidega pubi asub Jõhvi kõige kallima hotelli allkorrusel.

Pisut ka Jõhvi kaubanduslikest võimalustest. Ahjaa, suvel sain ma sealt tõeliselt head kingad. Need olid lausa nii head, et käisid mu õega ühe rockitüdruku talurahva stiilis pulmapeol. Muidu poed on Jõhvis väiksed, pungini kaupa täis ja kõike nagu oleks. PTA kauplus näiteks on aga Tartu omast suurem ja jättis väga meeldiva mulje. Daame on seal ka. Tõelisi. Ma räägin näiteks ühest kasukaga, hiigelsuure lumivalge kraega ja läikivate ülepõlve saabastega keskealisest daamist, kellel oli kollane käekott ja samavärvi kootud kapuuts. Lihtsalt jää või jõllitama. Kusjuures kott oli veel suurte mustade laikudega ehk nn. lehmamusteriga. Wau. Ülejäänud temaealised on aga kahjuks mammid. Punaste barettide ja hallide luitunud sulejopedega. Teismelised on bling-blingid igal pool.

Ikkagi on mul kahju, et on majandussurutis (kurat ma nimetaks seda juba pigem languseks) ja riigil raha ei ole ning seega Jõhvis pole lähitulevikus ühtegi uut projekti plaanis ehitada ja seega ka mul sinna sõita.