Üks lemmikumaid: W. Somerset Maugham´i "Don Fernando". Selle kirjaniku raamatud meeldivad mulle üleüldse. See kuidas ja millest ta kirjutab, kuidas toob võrdlusi, seab sõnu ritta - lihtsalt nauditavalt. Don Fernandos on erinevaid lugusid Hispaania teemal - tavalistest inimestest, kultuurist, toidust, kommetest, müstikast, suurkujudest, kuldajastust jpm. Toon ära oma mõned lemmikkohad raamatust.
:) /lugu, mida raagitakse Charkes V kohta: ta öelnud, et saksa keel sobib kõige paremini hobuste poole pöördumiseks, prantsuse keel - riigimeestega rääkimiseks, itaalia keel - selleks, et naistega jutelda, inglise keel - lindude kutsumiseks; aga et hispaania keel olevat ainus, milles tuleb pöörduda kuningate, printside ning Jumala poole./
/Elutark autor laseb eesriide alla siis, kui tema pealtvaatajad on veel näidendi mõju all/
/Hispaanlastest - Nad on samaaegselt Kurva Kuju Rüütel ning Sancho Panza/Nad olid vallutanud suuri impeeriume Ameerikas ja kogu Euroopa tunnistas nende võimu; aga nad olid näljased, nad olid kogu aeg näljased. Mingi jõud sundis neid ette võtma maailmavallutamise hulljulgeid seiklusi ja asuma isegi veel ohtlikumale vaimuseiklusele ning nad riskisid seda teha, sest ei suutnud end valitseda; ent kogu aeg, kuskil nende alateadvuses, lummas rahutu tunne, et see kõik on fantaasia ning ainsaks reaalsuseks on täis kõht ning voodi, millel magada./
/ Ja kui tüüp kord loodud on, on ta visa surema. Kes tänapäeva inglismaal usuks prantslast, kes ei žestikuleeriks, või matemaatikut, kes poleks hajameelne. Hispaanlane - mittenaeratav, uhke, armukade ning kirglik, oma aust sisse võetud/
/Usuti, et kunstiteose sihiks on esteetilise emotsiooni tekitamine ning tunne, et saite kõik, mida teos suutis anda. Aga mis on tundmus, kui lõpeb eimillegagi? Esteeilist tundmust tajuda on mõnus ja iga mõnu on hea; aga mõnus on ka klaas õlut juua ja keegi pole suutnud näidata, et üks mõnu kui niisugune on teisest parem.//Esteetiline elamus, kuitahes joovastav, kui tahes hõrk, on vaid siis midagi väärt, kui paneb tegutsema./
/See osasaamine on kahehäälne. Sest kunstialane töö on vaheldus, põgenemine elukibeduse eest ja lohutus vältimatult julmas maailmas, puhkus selle pööristest ning kergendus raskest tööst. Seda on palju ning isegi juhul, kui kunstiteos vaid seda sõnumit edasi kannab, õigustab ta end./
El Greco´st/Oma tervava mõistuse ja kiire intuitsiooniga võib ta tungida sügavusse, kuid talle omase kergemeelsusega toob ta sealt välja mitte hinnalise kalliskivi, vaid läikiva ripatskaunistuse/ Ta seisab kaldal, üksik ning irooniline ja vaatab, kuidas elujõgi temast mööda voolab. Ta on kindel, et veendumus pole midagi muud kui eelarvamus.//Võib-olla selles ebanormaalsuses peitub too lõplik suurus, mis tähendab vallapäästmist. Nad tõstavad pinget, nad ei anna teile rahu. Nad erutavad aga ei rahulda./
/Kui näete palju kunstniku maale üheskoos, leiate neis tihti midagi üksluist. kunstnik võib teile anda vad iseennast ja ta on, kahjuks, alati väga iseenda sarnane./
/Müstiline kogemus on taju universiumi laiemast tähendusest,/ taju, et ka kõige sügavamad tõed on käeulatuses. See on ekstaas.
*pilt - El Greco, Toledo äikese eel. 1597-99.
