"Musta pori näkku"

Olen jätnud unarusse läbiloetud raamatutest väikese emotsionaalse kokkuvõtte tegemise siin. Pean seda nüüd siis tagant järele tegema. Alustan küll raamatust, mille ma hetk tagasi lõpetasin.

"Musta pori näkku", Mihkel Raud. Seda raamatut lugedes tabasin ma end mitu korda mõttelt, et miks ma seda üldse loen? Esiteks kindlasti uudishimust. Mihkel Raud on lihtsalt kihvti ütlemisega ja sümpaatne, kainena vähemalt. Ma mäletan, et tema lugu "Annabel" oli esimene Eesti hitt, mida kuuldes ma arvasin, et tegemist on välkamaa esitajaga. Nii läänelik, nii professionaalne, kaasakiskuv. Singer Vingeriga ei seostu Mihkel mulle üldse. Singer Vingeriga ei seostu mulle üldse midagi meeldejäävat, kui ümmargused prillid välja arvata. Isegi ärritav oli lugeda Sinku Vinku kui Eesti popimast bändist aga no ju ma olin siis mähkmetes. Ja jumal tänatud, et olin. Väike vastik nostalgia ikka tuli kui raamatust jäid silma "ammuunustatud" väljendid- kušet, komsomol, levimuusika, miilits jpt. Pildid raamatus on kõnekad. Vaatasin neid ikka mitu korda üle. Naeratades. Heldinult. Eriti kui raamat käes tüütuks muutus ja ma kaalusin, kas raamat kuhugi "unustada" või kannatlikult edasi lugeda. Raamatus on nii tohutult nimesid ja no mulle teada on umbes 30-40% nendest, kes suutsid nõukogude aegsetest joomapidudest tänaseks ka vahel kaineks saada. Paljud ikka õnneks suutsid. Kuigi Mihkel räägib ka kaduma läinud geeniustest. Ja nendest, kes läksid kaduma aga keda pole unustatud. Mis mulle siis üldse meeldis peale piltide? Üldiselt oli staarielu räpane, pidevalt musta pori näkku aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. Pealkiri on geniaalne. Kõrvalpõige hullarisse oli ka äge. Ja salmid. Näiteks nagu see:

.

Keegi kopkaid kokku a´ab,

end aga tapab töös.

Sahtlid täis on sajaseid,

elu, see kulgeb öös.

.

Muidugi sai nalja ka. Vahel isegi anekdootlikult. Mõne koha (näiteks see koht, kus oli uhke olla. Ja hää.) lugesin isegi E.-le ette. Aga piinlik oli ka. Kui Mihklil nii hea sõnavara (sõim ja roppused välja arvata) poleks, siis jääks alles vaid häbi ja püksi vaid poolkõva käbi. Ja langenud popjumalad. Ja viina maitse läks iga leheküljega natukene kibedamaks. Ja tuli tahtmine koristada, dušši all liguneda, eriti hambaid pesta, viisakalt vestelda.

Teiseks ma pidin selle raamatu läbi lugema, kuna plaan on see emale jõuludeks kinkida. Seega ma lihtsalt pidin teada saama KUI räme ja ropp see on. On küll. Aga ma kingin ikkagi "Musta pori näkku". Usun, et emale on paljude minule võõraste või niisama kõrvu jäänud nimede taga ka näod ja mälestused. Ja ta on juba suur tüdruk, et saab seksist ja viinast ja roppustest lugemisega hakkama küll. Mitte nagu Mihkli poeg, kelle maailm tõenäoliselt kokku variseb, kui ta salaja seda raamatut kusagil poolhämaras loeb. Aga selleks, et mu emal ei tekiks peale selle must-valge raamatu läbilugemist mingit kiusatust seda minuga arutada, kavatsen ma talle puhtsüdamlikult valetada, et ma küll alustasin lugemist aga raamat osutus igavaks ja bla-bla-blaa ma ei tea neid muusikuid ja ma jätsin pooleli. Ikka juhtub. Hundid söönud, lambad terved. Aga kurat Mihkel, ei hakanud ma paremini täiskarsklasi mõisma, olgu nende pääsemine kui iganes raske, sama mõistmatu on allakäik. Või on see tõesti kunstiinimeste "kutsehaigus"?