Mul on üks unistus. See polegi niivõrd selline unistus, mis peaks täide minema, vaid selline unistus, mida mulle meeldib kujutleda. Püüan teid endaga sinna kaasa viia.
...
Ma ärkan hommikul selle peale, et ma lihtsalt ärkan. Tuba on täiesti kottpime, krohvilõhnaline. Õhus on selline niiskus ja rõskus, mis poeb luudesse ja annab natukenegi jahedust. Lükkan õhukese lina ära ja tunnen sooja õhku oma kehal. Peaaegu samal hetkel ärkab ka teine soe keha mu kõrval. Poen kaissu ja äratan ta täielikult. Seejärel tõusen ja avan pruunid puust aknaluugid (Aken nende ees on juba avatud, nagu ka teine aken ja rõduuks). Ruumis on soe õueõhk. Luugid on mu kujutluses alati pruunid ja nende värv on pisut maha kulunud, kuid puuliistude vahel pole ainsatki pragu, mis valgust läbi laseksid. Päike on juba madalate oliivipuude kõrgusel ja pimestab mu täielikult. Aknast voogavad minuni lindude tervitushüüud, pehme tuul ja õide puhkenud taimede lõhn. Ma arvan end tundvat ka värske kohvi lõhna ja veel kaugemalt jõuab minuni mere ja liiva lõhn. Kujutluses kuulen ma lainete vaikset loksumist ja juba ärganud linna kärarikast tegutsemist. Kiire käik jaheda dušši alla ja ma libistan endale selga heleda suvekleidi, sean juuksed üles ja sammun trepist allkorrusele. Köögis on värsked lilled vaasis, hele valgus tantsiskleb massiivsel mööblil ja raadiost tuleb muusika. Avan külmkapiukse ja hetkega tiirutavad mu jalgade ümber kaks täiskasvanud kassi. Üks on hall ja karvane, teine on must valgete laikudega ning meenutab mulle kirjusid lehmasid, mida ma ainult Eestis olen näinud. Ma panen neile alustassi peale toitu ja nad nurruvad tänulikult.
Astun välja päikese kätte, minu juurde tõttab vanem naine, kelle käes olevad kummikindad on mullased. Ta räägib mulle oma aiast, kõikidest põnevatest taimedest, mis just täna hommikul oma õied on avanud. Me jalutame mööda puust teerada, mida ümbritsevad alleena valged roosipõõsad. Sammume üle romantilise käsipuuga silla, mis meid üle kraavi viinamarja- ja oliiviistanduste poole viib. Puud on madalad, üksteisega väga sarnased ja nende viljad pole veel päris küpsed. Vanem mees seab parasjagu tugesid väiksematele istikutele. Teda huvitab, mida me lõunasöögiks sööme. Küsin kavalalt, mida ta hoopis hommikusöögiks sõi. Lühikesel, pisut jässakal mehel hakkab sellest küsimusest lõbus. "Kullake, sitsiillased ei söö kunagi hommikusööki", vastab ta mulle naerdes. Tema abikaasa kutsub mind villa juurde tagasi ja ulatab mulle nimekirja toiduainetega. Ka mu kallim on ülakorruselt aeda jõudnud, ta annab mulle punutud korvi ja me asume teele linna poole. Tee on piisavalt pikk selleks, et üksteise seltskonnast rõõmu tunda, nautida päikest ja vaateid üle mägede ja orgude. Tolmusel teel ei möödu meist ükski auto, ainult üks jalgrattur vuhiseb linna poole ja lehvitab meile järele. Lõpuks linna jõudnud, jalutame me mööda kitsaid tänavaid ja vicolo´sid keskväljaku poole. Tänavatel lehvivad rõdudele kuivama riputatud riided nagu värvilised lipud. Piazza´le on juba palju rahvast kogunenud . Astume sisse väikesesse kohvikusse. Me ostame värske ajalehe, espresso´d ja mina valin endale rohelise, psitaatsiapähklimaitselise vahvlijäätise. Istume oma kraamiga välja terrassile. Mu kaaslane lehitseb ajalehte ja kommenteerib uudiseid. Ma vaatan läbi päikseprilli tumedate klaaside inimesi, kes piazzal sebivad. Nende rõõmsat tuju, kõlavaid hääli ja kiirustamata tegutsemist. Päike on juba raekoja torni kõrgusel. Mu jäätis sulab suus ja minu juurde lendavad paar tuvi oma osa vahvlist saama. Edasi viib meie tee paar tänavat edasi asuvale keskturule. Letid on veel värskeid puu- ja köögivilju täis. Inimesed jalutavad, vestlevad, valivad, kauplevad. Nagu meiegi. Mu korv täitub säravpunaste priskete tomatitega, tugevalt lõhnava juustu, mereandide ja maitserohelisega. Olles oma ostud sooritanud, asume me villa poole tagasiteele.
järgneb...
...
Ma ärkan hommikul selle peale, et ma lihtsalt ärkan. Tuba on täiesti kottpime, krohvilõhnaline. Õhus on selline niiskus ja rõskus, mis poeb luudesse ja annab natukenegi jahedust. Lükkan õhukese lina ära ja tunnen sooja õhku oma kehal. Peaaegu samal hetkel ärkab ka teine soe keha mu kõrval. Poen kaissu ja äratan ta täielikult. Seejärel tõusen ja avan pruunid puust aknaluugid (Aken nende ees on juba avatud, nagu ka teine aken ja rõduuks). Ruumis on soe õueõhk. Luugid on mu kujutluses alati pruunid ja nende värv on pisut maha kulunud, kuid puuliistude vahel pole ainsatki pragu, mis valgust läbi laseksid. Päike on juba madalate oliivipuude kõrgusel ja pimestab mu täielikult. Aknast voogavad minuni lindude tervitushüüud, pehme tuul ja õide puhkenud taimede lõhn. Ma arvan end tundvat ka värske kohvi lõhna ja veel kaugemalt jõuab minuni mere ja liiva lõhn. Kujutluses kuulen ma lainete vaikset loksumist ja juba ärganud linna kärarikast tegutsemist. Kiire käik jaheda dušši alla ja ma libistan endale selga heleda suvekleidi, sean juuksed üles ja sammun trepist allkorrusele. Köögis on värsked lilled vaasis, hele valgus tantsiskleb massiivsel mööblil ja raadiost tuleb muusika. Avan külmkapiukse ja hetkega tiirutavad mu jalgade ümber kaks täiskasvanud kassi. Üks on hall ja karvane, teine on must valgete laikudega ning meenutab mulle kirjusid lehmasid, mida ma ainult Eestis olen näinud. Ma panen neile alustassi peale toitu ja nad nurruvad tänulikult.
Astun välja päikese kätte, minu juurde tõttab vanem naine, kelle käes olevad kummikindad on mullased. Ta räägib mulle oma aiast, kõikidest põnevatest taimedest, mis just täna hommikul oma õied on avanud. Me jalutame mööda puust teerada, mida ümbritsevad alleena valged roosipõõsad. Sammume üle romantilise käsipuuga silla, mis meid üle kraavi viinamarja- ja oliiviistanduste poole viib. Puud on madalad, üksteisega väga sarnased ja nende viljad pole veel päris küpsed. Vanem mees seab parasjagu tugesid väiksematele istikutele. Teda huvitab, mida me lõunasöögiks sööme. Küsin kavalalt, mida ta hoopis hommikusöögiks sõi. Lühikesel, pisut jässakal mehel hakkab sellest küsimusest lõbus. "Kullake, sitsiillased ei söö kunagi hommikusööki", vastab ta mulle naerdes. Tema abikaasa kutsub mind villa juurde tagasi ja ulatab mulle nimekirja toiduainetega. Ka mu kallim on ülakorruselt aeda jõudnud, ta annab mulle punutud korvi ja me asume teele linna poole. Tee on piisavalt pikk selleks, et üksteise seltskonnast rõõmu tunda, nautida päikest ja vaateid üle mägede ja orgude. Tolmusel teel ei möödu meist ükski auto, ainult üks jalgrattur vuhiseb linna poole ja lehvitab meile järele. Lõpuks linna jõudnud, jalutame me mööda kitsaid tänavaid ja vicolo´sid keskväljaku poole. Tänavatel lehvivad rõdudele kuivama riputatud riided nagu värvilised lipud. Piazza´le on juba palju rahvast kogunenud . Astume sisse väikesesse kohvikusse. Me ostame värske ajalehe, espresso´d ja mina valin endale rohelise, psitaatsiapähklimaitselise vahvlijäätise. Istume oma kraamiga välja terrassile. Mu kaaslane lehitseb ajalehte ja kommenteerib uudiseid. Ma vaatan läbi päikseprilli tumedate klaaside inimesi, kes piazzal sebivad. Nende rõõmsat tuju, kõlavaid hääli ja kiirustamata tegutsemist. Päike on juba raekoja torni kõrgusel. Mu jäätis sulab suus ja minu juurde lendavad paar tuvi oma osa vahvlist saama. Edasi viib meie tee paar tänavat edasi asuvale keskturule. Letid on veel värskeid puu- ja köögivilju täis. Inimesed jalutavad, vestlevad, valivad, kauplevad. Nagu meiegi. Mu korv täitub säravpunaste priskete tomatitega, tugevalt lõhnava juustu, mereandide ja maitserohelisega. Olles oma ostud sooritanud, asume me villa poole tagasiteele.
järgneb...
