Üritan siis tagantjärele kirja panna 2008 aasta emotsioonid, mis ma raamatutest olen saanud... no paljud on ikka hirmus ähmased mälestused juba.
- Ma mäletan, et hästi ammu (jaanuaris vist) lugesin ma Jacqueline Pascarl´i autobiograafilist raamatut "Kord olin ma printsess" (Once I was a Princess), mis on ääretult kurb lugu naisest, kellelt tema eksootiline abikaasa (Malaisia prints) röövis lapsed. Ilusast tuhktriinu loost sai järsku õudusunenägu. See on hästi kirjutatud südantlõhestav lugu, mis pani mõtlema. Sulgedes raamatut vandusin ma endale pühalikult mitte kunagi (enam) välismaalasesse armuda. Jacqueline sai justkui tuttavaks ja sõbraks, kelle käekäigule ma südamest kaasa elan, kuid keda ma pole elus kohanud ega tõenäoliselt kohtagi.
- Jaanuaris sain ka geniaalse Stephan Kingi "Misery"ga hakkama.
- "Mõned ütlevad, et ma olen kohutav isik, aga see ei ole tõsi. Mul on väikese poisi süda - purgis, minu laua peal." Stephen King
- Samast žanrist sai loetud John Fowles´i "Liblikapüüdja". Raamat oli nii elavalt kirjutatud, et ajas judinad peale. Kogu kirjeldus tütarlapsest, kelle üks peast põrunud liblikakollektsionäär oma keldrisse lukustab, on nii realistlik, et tekib kahtlus, kas kirjanik mitte ise midagi sellist läbi pole elanud. Raamatu esimene pool on röövija silmade läbi ning teine osa on tütarlapse päevik - geniaalne! Seda raamatut lugedes assotsieerusid mulle mitmed mälestuskillud. Näiteks Nick Cave ja Kylie Minogue laul "Where the Wild Roses Grow", eriti sõnad: all beauty must die... . Veel meenus mulle tsitaat Graham Greene raamatust "Vaikne ameeriklane": Lihtsameelne on nagu tumm pidalitõbine, kes on oma kellukese kaotanud ja nüüd ilma kurjade kavatsustega mööda maad ringi rändab. *** Liblikapüüdja teema ja lõpp on küll masendavad, kuid raamat on hoogne, huvitav, mõtlemapanev ja lahkab erinevaid väärtushinnanguid. Ühelt poolt traagiline ja teisalt irooniline: mehe meeleheitlik katse naine ennast armastama panna.
- Kevadel oli põhirõhk dr Hannibal Lectori raamatutel. Eriti meeldis mulle neid filmidega võrrelda. Filmid (sh supernäitlejad - Anthony Hopkins ja Julianne Moore!) olid erinevad, kuid raamatutega samal heal tasemel, mingit pettumust ei valmistanud. Thomas Harris´e "Voonakeste vaikimine" ja "Hannibal" Ja tahaks lausa KARJUDA, et raamatus oli hoopis teine lõpp!!! Oh, missugune lõpp!
- Elio Vittorini "Vestlus Sitsiilias"... ootasin paremat (või midagi muud) aga vaatamata sellele, et vahepeal oli sündmuste käik lausa arusaamatu ja veider, kiskus miski seda raamatut lehekülg lehekülje järel käest panemata finišini lugema. Raamatus oli justkui mu enda esivanemate valu ja vaev, ütlemata jätmised ja rusutus, mida tunneb ainult rahvas, kes on elanud pealesurutud võimu all, kahtlustades ja kartes kõiki ja kõike. Soojuse, kodu ja juurte otsing. Tuttav tunne ja mõistmine. Raamatu algus ütleb kõik: Sel talvel rusus mind nimetu raev. Ma ei hakka rääkima, milline, mitte sellest ei tule juttu. Samas pean ütlema, et see raev polnud eluline ega kangelaslik, vaid nimetu, ma nagu piinlesin surmasuus inimkonna pärast. Juba pikemat aega. Ja ma vahtisin aina maha./ P.S Vittorini on metafooride meister! Tema kirjastiil on hoopis teistsugune kui olen harjunud lugema. Täis sügavust, vihjeid ja luulelisust ning dialoogid jooksevad silme ees nagu film. Selle sõna otseses mõttes.
- Cremo ja Thompsoni "Inimkonna varjatud ajalugu", seda raamatut soovitas lugeda TÜ arheoloogiaprofessor Ain Mäesalu. Kopeerin lühikokkuvõtte: Cremo ja Thompson näitavad meile, et peaaegu kõik, mis meile on õpetatud meie liigi päritolu ja evolutsiooni kohta, tugineb ebakindlale akadeemilisele arvamusele ning leidude äärmiselt valikulisele aktsepteerimisele. Nad kirjeldavad uurimistulemusi, mis on viimase kahe sajandi jooksul välja filtreeritud ja maha maetud ning seda mitte sellepärast, et nendega midagi valesti oleks, vaid sellepärast, et need ei sobi kokku evolutsiooniteooriaga... Tohutult intrigeeriv, eksole. Viited, daatumid, faktid, pildid, fotod, graafikud, ülikoolid ja uurijad üle kogu maakera, muuseumid, dokumendid. Teooriad - uued ja vanad, varjatud ja avalikud. Juhtumid, millest ma olen hoopis teises võtmes kuulnud ja lugenud. Seda raamatut oli muidugi otsast lõpuni päris raske lugeda. Oi kui palju mõisteid jä arusaamatuks, kuna ei valda spetsiifilist sõnavara ja kui mitmeid kordi pidin ma ikka järele vaatama, millistele aastasadadele/-tuhandetele/-miljonitele vastab mingi ajastu. Mõned leiud olid siiski kahvatud ja vähetähtsad, mõned jälle liiga uskumatud ja ebamaised. Siiski-siiski, laskumata pikemasse arutellu, tuleb tunnistada, et ahvist arenemise lugu on minu jaoks ümber lükatud. Inimene on loodud inimesest, aga kumb oli enne, kas kana või muna? Mu eriline sümpaatia ja huvi on aga vanadel tsivilisatsioonidel. Ma räägin ikka VANADEST, mitte 2000-5000 e. Kr elanud püramiidiehitajatest nagu väidab tänapäeva evolutsiooniteooria, vaid kümneid ja sadasid tuhandeid (miljoneid?) aastaid tagasi eksisteerinud (meist targematest?) tsivilisatsioonidest. Põnev, oh kui põnev! Ma olen alati mõelnud, et kõige suurepärasem asi oleks olnud sündida ajal kui Trooja ja Mükeene jms olid veel avastamata ja käia Schliemanni jälgedes. Aga tuleb välja, et avastada ja lahendada on veel tohutult mõistatusi ja inimkond on palju vanem, kui me siiani arvanud oleme.
- Agatha Christie krimkast "Surm Niilusel" on juttu siin.
- E. M. Foster´i "Vaatega tuba" oli pigem pettumus. Lihtsalt nii kaugeks jäi see klassivahede, eelarvamuste, veidrate kommete, mahasurutud seksuaalsuse ja tunnete eelmise sajandi algusaegade õhustik. Ükskõik siis, kas sündmustik toimus parasjagu Inglismaal või Itaalias. Peakangelane oli tänapäeva mõistes lausa loll ja saamatu oma "kasvuraskustes". Kuigi raamat oli hästi põimitud. Mulle meeldib kui autor oskab raamatu läbi põimida, kasvõi tühiste faktidega, mis on olemas nii alguses kui lõpus, süžee täpsus; mõte, et kõik on omavahel seotud.
- Erich Maria Remarque'i raamat "Lissaboni öö" on kaasahaarav lugu sõjaaegsest armastusest. Aga päris-päris ehk Suurest ja Tõelisest Armastusest. Sellisest kirest, mis saab olla ainult ajal ja kohas, kus surm ei ole ootamatu külaline. Hea kirjaniku, hea süžeega, hea raamat. Teeb nukraks aga samas paneb ohkama ja õhkama, et kas tõesti nii-nii valus ja nii-nii ohtlik ja nii-nii sügav armastus... Kuulaja (kes muudab selle surematu armastusloo surematuks)härdub ja kuna see Talle, võõrale kuulajale, nii sõdamesse läks, siis läks ta ka mulle, võõrale lugejale, südamesse...vähemalt nendel hetkedel kui raamat mu ees avatud oli.
1 comment:
oppinud
Post a Comment